Istusime maha. Veel mäletan ülepakutud kostüümide ja liigroosade kübaratega edevuses kümblevaid naisi kes kuskile meie ette istusid. Seda ka, et koori tuli sisse rohkem, kui ma tervituseks aplodeerida jaksasin. Siis oligi kõik… Lõplikult toibusin trollis, kuhu olin seltskonna eest kojuminnes pagenud, et olla üksi ja hoida midagi, mille lummuses olin veetnud ühe kaunima tunni, niivõrd kaua kui võimalik. Seekord mitte õnneks vaid õnnetuseks tõi vana hea aeg mind tauruselõhnalisse ühistrantsporti ehk reaalsesse maailma ikka üsna peaaegu et päris tagasi. Ainult kuskil ribide vahel on ikka veel väga veider tunne ja kogu keha on kaasatud sellesse veidrasse surinasse, mis nii võimendatult mind alles poolteist tundi tagasi valdas ja mille põhjust ma nüüd uurima hakkan.
Kõigepealt tuli meloodia. Meloodia, mis jutustab millestki ülevamast kui meie. Midagi võimsamat veel. Meloodia, mis jutustab millestki ülevamast kui maailm. Või midagi veel tähtsamat. Ennekõike oli Orffi võidukas meloodia millestki, mis on suurem kui Mina. Esimesed ennastunustavad võbinad üle selja olid möödunud, jäi mahti ka ekraanile sõnu vaatama jääda. O Fortuna, oled nagu veerev ratas – sinu süü tõttu olen kaotanud kõik. Minust suurem, võitmatu ja mind laastav, käis esmalt hirmujutt läbi. See ei jäänud aga sugugi viimaseks.
Muusika jäi süngeks. Peale hirmu, et hoolimata oma tähtsusest enesele ja maailma enesekesksusest, oleme ometi igaüks iseenda ees võimetud, saatus ainsaks valitsejaks, tekkis ka paratamatuse tunne, häbi juba toimunu ja veel tulemata ebaõnne ees. Mida rohkem muusika, laul ja tants seda motiivi kordas ja kui oli juba ikka õige väike ja tähtsusetu tunne, muutus helilaad totaalselt. Nagu klassikalises keskaegses luules ikka, mingi hetk talv lihtsalt lõpeb ja algab kevad.
Kevad tähistas hoolimatu egoismi sündi kelmikate, alguses mittemidagiütlevate lõbusate sõnade mängu, koorilaulu lihtsust, tantsijate klassikalisi samme. Ja loomulikult põimus sisse vaikselt armastuse teema. Armastus ümbritseva vastu. Armastus elu vastu. Ja lõpuks armastus armastuse vastu, mis veel näiliselt säilitas lihtsa tooni. Elukõiksus oli äkki otsekui mõttest uhutud, mõtteisse kerkisid elu mängleva poole lõbustused, naiivsus, lapsemeelsus, alatine soov olla armastatud. Siis tärkas mus lootus, et ikkagi kõik on ju minu teha, kellegi südame vallutusretked pole ju nii rasked ja kui juba üks võidetud, miks siis mitte minna järgmise ja parema ohvri juurde, allutada kõik südamed. See on lihtsaim ihaldatud ideaal, panna inimesi end armastama.
Mida ma aga sel hetkel ei mõelnud, küll aga järgneva tooni sissepõimumisel märkasin, et see pole mitte vaid kõige lihtsam ja ülevaim egoistlik mõte, vaid see on ka kõige kurjem plaan, mida haududa saab. Sest kes juba kord omaenda südame kellelegi täielikult kaotanud on, see on sellest ka jäädavalt ilma. ‘Kord järveveel ma ujusin’ viis mind emotsionaalselt jällegi teise äärmusesse, kus ma ei näe end vallutajana, vaid vastupidi, minu jaoks ei ole enam midagi jäänud, süda on kaotatud, minu vastu on oldud selline nagu mina olen olnud varem teiste vastu, piina tundmine ja kahetsus et olen sellist hingevalu ka teistele põhjustanud, tõi silmi kibedad valupisarad.
Lühiajaliseks ja petlikuks leevenduseks on pakutud rõõmsat baariseltskonda, kelle näilise elu armastuse ja lihtsa lõbu ülistamise all võis igaühes leida samasugust kibestumust kui endas, kui mõistetakse, mis kaotatud, kellele haiget tehtud. Kõik kokku tulles püüavad aga alati näidata teistele enda üleolekut, ammutavad teiste õhkõrnast, õhtu tekitatud illusioonist, tuge ja jõudu et mitte veel elule alla anda. Kui aga kogu see ööelu viirastuslik olemus kaob, jõuab iga inimene tagasi enese valuliste probleemide juurde. Kõige valusam on kaotatud armastus. Siis tõuseb enese karistamise tahe ülivõrdeni, kuniks viha iseenda vastu on allutanud kogu keha ja vaimu.
Kuniks leitakse uus. Ja selleks ajaks olin ma juba nii vastandlike tunnete käest läbi võetud, ennast tundnud imeväikse, kõikvõimsa, tunnetest pakatavana, vallutajasliku, armujoovastuses olevana, petetuna, valutavana, täiesti tühjana, et kui lugu läks uuele ringile, teadsin et ei saa enam olla nii naiivne, sest hetkel ma lihtsalt ei jaksanud enam tunda, ja hakkasin hoopis mõtlema, et oih, kõike saab ju ka teatud huumorina võtta. Kuid paratamatult on tihti uued asjad veelgi kaunimad, nii et ma leppisin igaks juhuks endaga kokku, et kui mitte naljaga samal ajal, kui meeliülendavad tunded sind end ootamatult jalust rabavad, siis vähemalt kunagi hiljem saab sündmustele vaadata tagasi teatud muigega. Peab ainult piisavalt kaua ootama. Ja lootma fortuunale.
Ja kui lõpp ja algus kokku said, võttis katarsis keha juhtimise üle.
