Alguses ma arvasin, et see kaob aja jooksul. Meri on kalu täis ja igat uut ühe kunagise püütuga kõrvutada on ju rumalus. Paistab aga, et nii lihtne see pole.
Kohtasin kunagi inimest, kes vastab minu ideaalile naisest. Vähemalt on Ta selle väga lähedal. Sealt edasi oli persses. Mul oli raske, kui mitte võimatu, mitte võrrelda igat naist Temaga. Katrin – kes teab see teab.
Tegelikult olen ma nüüdseks lahti saanud sellest automaatsest üksteise kõrvale asetamisest. Ma ei võrdle enam kehamõõte, naeratuse säravust ja kõiki neid häid omadusi mis Tal on. Aga enamus neist naistest kes mulle külje alla ujuvad jäävad ikkagi kuidagi tahaplaanile. Mingil hetkel tekib küsimus, et milleks raiskan ma oma aega nii palju vähema peale? Kui latt on kõrgele seatud siis alla selle ei taha ju keegi hüpata.
Jah, ma naudin nende teiste seltskonda. Mingi piirini on see talutav, isegi nauditav. Ja siis.. kõik. Ma ei võta neid tõsiselt. Puhas entertainment. Võibolla vääriks osa neist isegi midagi enamat. Peaksin ma sellest hoolima?
Kohtasin kedagi, kelle peal ma seda võrdlust veel teostada pole jõudnud. Õigemini pole tahtnud. See tähendab, et ta on midagi enamat? On küll asju mis häirivad veidi, aga on asju mis mulle liigagi palju meeldivad. Huvitav, kas ma jõuan üldse sellese võrdlemise punkti?
Katrin tahab, et ma ootaks. Ma ei ole kindel kas ma jõuan oodata.
