Üksinda ärkamine

Mul ei olnud see plaanis. See pidi olema teater ja õhtusöök. “Kas sa ei tea siis esimese kohtamise reeglit?” Küsis ta. Suudlus jäägu lõppu? Mul ei olnud see tegelikult plaaniski. Lihtsalt mäng selle lihtsa asja ümber on ahvatlev, erutav. Ja see oli. Aga mida ma hetkel arvama peaks?

Jah, see pidi olema teater ja õhtusöök. Ja isegi see pudel veini polnud plaanis. Ja siis pidi olema tema koduuks. Ja see suudlus. Jalutan tühjas korteris ringi. Arutult.

Selle asemel otsustasime me filmi vaadata. Ma ei maga sinuga esimesel kohtamisel. Ütlesin talle. Sa meeldid mulle selleks liiga palju. Ja mulle lihtsalt meeldib see mõte, naudingu edasilükkamine. Kuhu mul kiiret on?

Ta palus minult T-särki. Et mugav oleks. Ja kui ta selle selga libistas nautisin ma lihtsalt vaadet. Kahe põleva küünla kuma oli just piisav, et läbi valge särgi tema keha silmitseda. Ja midagi ei juhtunudki. Ta uinus mu käte vahel. Või uinusin mina tema käte vahel?

Äratuskella kinni vajutades tundsin midagi, mida ma varem tundnud ei ole. Teda ei olnud enam siin. Hämmeldus, kurbus ja naer ühes emotsioonis, ühes hetkes. Ja minu särk oli kokkuvolditult voodi äärele jäetud.

Mehed pärast seksi

Ta hingab kiiremini ja sügavamalt. Silmitsen ta õlale tatoveeritud ..inglit? Fuckbuddy. Kepisõber. Nagu seda tõlkida armastatakse. Mis kuradi sõna see selline on? Aga paremat vist tõesti pole. Või peaks seda suhet kirjeldama davidaamesliku naeratuse saatel: “Julie Gianni is a very good friend of mine and we sometimes sleep together“. Aga ta pole mu sõber. Sõbrad räägivad oma tegemistest, elust ja tööst. Uurivad kuidas teisel läheb. Lohutavad, õnnitlevad, tunnevad kaasa ja kiidavad. Me lihtsalt kepime.

Ta oigab järjest kõvemini. Me esimene kohtumine oli huvitav. Mõlemad teadsime hetkega, et me magame koos. Kas ma tean sind kusagilt? Oli ta küsimus mulle sekund enne, kui mina talle sama küsimuse esitanud oleksin. Ei teadnud. Kumbki meist.

Ta on piiri peal. Tegelikult pole selline suhe midagi erilist. Mõistsin seda alles hiljuti. Kõigil on midagi ette näidata. Ka neil, kellest seda ei ootaks.

Me saame koos. Istun hetkeks, tõusen püsti ja jalutan hommikumantlit selga ajades kööki. Mehed tahavad pärast seksi magada või süüa. Või greibimahla. Avan külmkapi ukse ja kuulen avanevat rõdu ust. Suitsetab. Üks põhjustest miks ma teda kordagi suudelnud pole. Tegelikult on see praeguseks hetkeks juba ammendunud. Ma ei kannata teda väga. Tema ei kannata mind. Äkki tal pole tahtmist täna siia jääda?

—
Mul on kahju neist vaesetest naiivitaridest, kes arvavad, et internetis on vastus kõigele. “Mehed pärast seksi”? Masendav. Küsi. Räägi. Uuri. Mitte ära torma internetist vastust googeldama. Kurb on see paik, kuhu me jõudnud oleme.

Seksi sisaldav pealkiri

Kell näitab 02:13. Vihmast pole palju enam järgi, vaid mõned piisad kukuvad veel mu juustesse ja näole. See võib ka samahästi räästas olla, mõtlen. Vihma käest räästa alla.. Vaikus, nagu mõni väikelinn. Paar üksikut akent kus tuli veel põleb. Kusagil väga kaugel haugub koer, kusagil veel kaugemal (või kõrgemal?) mühiseb lennuk. 20 minutit?

Peaks vist üles minema. Helendava ekraani juurde. Märg Versace kleepub vastu rinda. Snoob raisk, isegi praegu on vaja särgi pärast halada. Kuud ka ei ole. “Kontrolli alt väljas”, olete lugenud? Ta on Katrin. Põhimõtteliselt. Edasipidi siin siis. Et vähem segadust oleks.

Millal ma teda viimati alasti nägin? Millal ta viimati mu kõrval magas? Tahaks sitasti öelda kellelegi. Mul on mingit suvalist numbrit vaja. Saadaks sellele mõtetule bimbole, kes keppi tahab, sõnumi. Kirjutaks, et ta raisk ei jõua Katrinile ligilähedale ka. Kuskile sinna põlve alla ulatub. Healjuhul.

Miks ta näitab ja teeb ja laseb? Lõpus on ikkagi “ei”. Ma saan ju aru, tegelikult. Aga ei taha saada. Tahaks karjuda, aga mitte tema peale. Tegelt on see ju mõtetu? Homme arvan hoopis teisiti.

Sõnumisse läks kõigest: ei. ma ei tule.

Kõike saab teha ainult ükskord. Teine kord on juba kordus.

 

„Kõike saab teha ainult ükskord. Teine kord on juba kordus, võibolla mõningate variatsioonidega aga põhijoontes sama. Mul pole aega kordusteks…“

 

Remarque, “Taeval ei ole soosikuid.” Järjekordselt pean viitama Blondiblogile. Ta on huvitav.

 

Aga see täielikult kontekstist välja kisutud lause paneb mõtlema. Mul ka ei ole aega kordusteks. Miks ma päästan siis uppuvat laeva kolmandat korda? Sest ma olen harjunud, et see on alati olemas..

Ilukirjanduslik eksperiment blogides

Niipalju kui ma üldse Eesti blogimaastikul ringi vaadanud olen, siis paari aasta jooksul on “kirjandust” oluliselt juurde tulnud. Aastaid tagasi kui eraelulisi blogisi pidama hakati oli laias laastus kaks suunda: detailsed “täna-tegin-seda-ja-seda” tüüpi blogid ning blogid kuhu koguti tsitaate, luuletusi ning väljendati oma mina natukene huvitavamalt. Esimesed kadusid, õnneks. Tegelikult jäid küll alles, kuid neid peavad noored tüdrukud kel pole õrna aimugi õigekirjast ega headest kommetest ning kogu üritus toimub feimi kogumise eesmärgil.

Ja siis tuli blogipuu ning asi läks huvitavaks. Blogimine on muutunud pea et kunstiks (jätan siinkohal välja kõik need toredad tehnoloogia, filmi, poliitika jms blogid). Suhteid lahatakse sadade inimeste silme all, mida avalikumalt, aga samas anonüümsemalt, seda parem.Kuid kõigil pole nii huvitavat elu. Aga valiidsus blogis on täiesti ebavajalik asi. Ning blogijate kogukond on endale saanud päris oma “kirjanikud”, kes meid vägagi vürtsikate, huvitavate ning kaasakiskuvate stooridega lugema kutsuvad.

Paari viimase aasta jooskul on mul selliseid kahtluseid olnud mitu. Paarist olen isegi kirjutanud. Kuid täna leidsin jälle midagi huvitavat. Kahtlemata huvitav lugemine ning hea on näha, et areng toimub, olgu see siis lihtsalt blogipidamise oskus või halli igapäeva värvikas kirjeldus.

Ma pole enam paipoiss

“Kohtlesin teda nagu kulda, lasin tal alati välja minna ja täiesti poolt olin, et ta õues lõbutsemas käib (mida ma ise ei teinud), kunagi ei pahandanud tema üle, me ei tülitsenud kordagi, ma ei kasutanud isegi ühtegi roppu sõna tema pihta. Kõik oli ideaalne. Minu jaoks..”

Kuni ühel päeval sain teada kuidas mu headust ära kasutati. Väga valusalt, väga julmalt, väga süüdimatult. See päev oli minu jaoks eriline. See päev õpetas mind teistmoodi elama. Mitte küll kohe ning ämbrisse astusin veel korduvalt. Kuid siiski pole ma enam see mees kes ma olin enne.

Paipoiste teema on viimasel ajal korduvalt mu rss’is olevatest sissekannetest läbi käinud. Pärast Blondiblog’ist leitut otsisin välja ka enda mustandi sellel teemal. Enne aga kui jõudsin selle lõpetada ütles minu eest kõik ära Miko. Väärt lugemine.

Mida mehed peale seksi tahavad?

Kuna Punapea esitas küsimuse, siis proovin ma ka sellele vastata. Erinevalt temast ei hakka ma aga toetuma mingisugustele ähmastele uuringutele mis on läbi viidud kusagil jänkidemaal kellegi “doktori” poolt. Pigem suhtun asja reaalselt ja refereerin seda mida “sõbrad saunas rääkisid”.

Alustame sellega, et on äärmiselt elukauge arvata, et kõik mehed ainult seksi vajavad. Aga kuna seda pasundavad kõik “suhetearvamusliidrid” ning muud cosmotüdrukud siis on lausa kurb kui kiiresti sellised ideed ühiskonnas levivad. Kindlasti on võimalik teatud situatsioonis ainult seksiga meest enda juures hoida, kuid selliseljuhul ei maksa sellelt mehelt ka oodata mitte midagi muud peale loomalike instinktide. Ainult seksiga rahulduvad 19 aastased “playboyd” kellega polegi midagi muud väljaspool magamistuba peale hakata. Tavaliselt tuleb seal ka miskit puudu..

Meestele on suhtest vaja eelkõige põnevust, kerget õrritamist ning kogu aeg midagi uut. End lihtsalt kätte andev naine on igav ning ei paku pinget. Samas ei taha me ka tunda kuidas me pidevalt nn pipardamise tõttu pika ninaga jääme. Seksist olulisemad on kõik need kogemata tehtud puudutused, flirtimine, kehakeelega vihjete andmine ja kõik muu mis sellele eelneda võib. Eelmäng on ülimalt tähtis.

Mehed tahavad enda kõrvale võimukat kuid samas ka armast naist. Meile meeldib seltskonnas olles vaadata kuidas me naine välja paistab, teistele silmad ette teeb. Samas liigne edevus või litsakus hakkavad kiirest härima. Ülienergiline naine on ka äärmiselt väsitav. Samas peab meil olema võimalus tunda end naise kõrval mehena. Kui mehel tekib tunne, et ta on tallaalune või lihtsalt käsutatakse liiga palju, tekivad automaatselt probleemid. Lihtne enesekaitse.

Seksist veel niipalju, et normaalne mees eelistab pigem olla ilma seksita kui pidevalt kehva seksi saada. See pole lihtsalt asja väärt. Ja üldjuhul otseselt seksi taga ajades midagi väga head küll ei saa.

Erandeid on loomulikult ohtralt. Kahjuks pole mu tutvusringkonnas palju mehi kes oleks üle kolmekümne ja kelle maailmavaade kaldub pigem sellise rahuliku ja perekeskse vaate poole. Niikaua, kuni naine ei otsi meest kes ta homne päev altari ette viiks ning ilusat ning rahulikku pereelu elaks, peaks eelpool mainitud asjad natukenegi abiks olema.