Viru keskuse Hobujaama poolne uks. Astun välja ning jään rohelist tuld ootama. Mitte just suvele kohane ilm, aga mulle sobib. Piisavalt jahe ning aega ajalt tibav vihm sobib meeleoluga. Roheline. Jalutan koos kiirustavate inimestega üle vöötraja. Mille pärast kõigil pühapäeval nii kiire on?
Silman teiselpool tänavat kahekümnendates naist. Ta ei kiirusta koos teistega. Jõuan temaga peaaegu kohati, kui ta mobiililt silmad tõstab ja liikuma hakkab. Meie pilgud kohtuvad hetkeks. Stiilne. Mõtlen. Pikad blondid juuksed, mis ulatuvad peaegu vööni, üpris peenike ning harukordsete näojoontega. Eriline. Mõtlen. Möödun tast üpris lähedalt ning hingan sügavamalt, et mingisugune lõhn tabada. Tänaval on see raske.
Peatun teisel pool sekundiks. Pöördun ja jalutan tagasi. Paistab, et tal siiski on kiire. Teen samuti paar kiiremat sammu ja me jõuame koos keerleva ukseni. Fracomina teksad. Friis & Company käekott. Vist. Sobib kingadega. Elevaatorile kiirustades jõuab ta minust ette. Liiga palju inimesi jääb me vahele ja otsustan trepist minna. Valge suure pandlaga vöö, mustad kõrvaklapid, väike Guess ostukott näpu otsas. Enne Hansapanga automaadi juurde astumist kiikab ta üle õla tagasi. Hele solaariumis kõrvetamata nahk. Jalutan otse edasi ja peatun Wayne’s Cafe juures. Huvitav, kas ta tuleb edasi? Pärast minutit ootamist võtan jope seljast ning jalutan tagasi. Hansapanga juures aeglustan sammu. Ta askeldab midagi automaadi kallal, tumeroosa rahakott käes. Peatun veel hetkeks ja jalutan siis keskusest välja.
Temasuguseid ei ole palju. Enamus pingutavad üle. Või ei pinguta üldse. Balanseerimine stiilipuhtuse ja üle pakutud look‘i vahel on raske selles Cosmo kujundatud naistemaailmas. Suur kummardus neile vähestele, kes seda suudavad. Teie pärast pingutan ka mina.
