Seks, naised ja nende mehed

Seisan peegli ees ja vaatan kuidas veri mööda mu lõuga alla voolab. Mul on pohhui, sest ma ei pea isegi enam pingutama. See väike sisselõige või isegi arm ei muuda enam midagi. Pelgalt mu pilgust piisab. Aga ma olen sellest väsinud. Sest see pilk seob mu ümber naised, kes ei toida mind. Nad on lihtsalt vahepala, õhtuoode. Ja see pole isegi enam mitte minu suhtumine. Vaid nad tulevadki selle mõttega, saamata midagi vastu. Võibolla nad ei tahagi? Võibolla ongi see maailm nii persses, et igaüks tahab pääseda kasvõi hetkeks oma nelja seina, närvilise töö ja keskmise mehe juurest kuhugi imedemaale, et võõra mehe riista imeda, kolm orgasmi saada ja siis kõike samamoodi jätkata. “Tere hommikust, kallis,” sositavad nad nagu aastaid tagasi, kui seal ka oli veel midagi, mida armastuseks nimetada sai. Ja nende kallil pole õrna aimugi, mis tegelikult toimub.

See on mind tegelikult hirmutama hakanud. Kunagi olin mina ka kallis.

Tegelikult olen ma väsinud. Väsinud kõigest. Kõige rohkem sellest unelmast. Unelmast, mida ma veel mõned aastad tagasi pidasin täiesti võimatuks. Ja nüüd olen ma siin ning elan seda, päevast päeva. Kaua võib?

Üksinda ärkamine

Mul ei olnud see plaanis. See pidi olema teater ja õhtusöök. “Kas sa ei tea siis esimese kohtamise reeglit?” Küsis ta. Suudlus jäägu lõppu? Mul ei olnud see tegelikult plaaniski. Lihtsalt mäng selle lihtsa asja ümber on ahvatlev, erutav. Ja see oli. Aga mida ma hetkel arvama peaks?

Jah, see pidi olema teater ja õhtusöök. Ja isegi see pudel veini polnud plaanis. Ja siis pidi olema tema koduuks. Ja see suudlus. Jalutan tühjas korteris ringi. Arutult.

Selle asemel otsustasime me filmi vaadata. Ma ei maga sinuga esimesel kohtamisel. Ütlesin talle. Sa meeldid mulle selleks liiga palju. Ja mulle lihtsalt meeldib see mõte, naudingu edasilükkamine. Kuhu mul kiiret on?

Ta palus minult T-särki. Et mugav oleks. Ja kui ta selle selga libistas nautisin ma lihtsalt vaadet. Kahe põleva küünla kuma oli just piisav, et läbi valge särgi tema keha silmitseda. Ja midagi ei juhtunudki. Ta uinus mu käte vahel. Või uinusin mina tema käte vahel?

Äratuskella kinni vajutades tundsin midagi, mida ma varem tundnud ei ole. Teda ei olnud enam siin. Hämmeldus, kurbus ja naer ühes emotsioonis, ühes hetkes. Ja minu särk oli kokkuvolditult voodi äärele jäetud.

Kasuaalne

Istusime maha. Veel mäletan ülepakutud kostüümide ja liigroosade kübaratega edevuses kümblevaid naisi kes kuskile meie ette istusid. Seda ka, et koori tuli sisse rohkem, kui ma tervituseks aplodeerida jaksasin. Siis oligi kõik… Lõplikult toibusin trollis, kuhu olin seltskonna eest kojuminnes pagenud, et olla üksi ja hoida midagi, mille lummuses olin veetnud ühe kaunima tunni, niivõrd kaua kui võimalik. Seekord mitte õnneks vaid õnnetuseks tõi vana hea aeg mind tauruselõhnalisse ühistrantsporti ehk reaalsesse maailma ikka üsna peaaegu et päris tagasi. Ainult kuskil ribide vahel on ikka veel väga veider tunne ja kogu keha on kaasatud sellesse veidrasse surinasse, mis nii võimendatult mind alles poolteist tundi tagasi valdas ja mille põhjust ma nüüd uurima hakkan.

Kõigepealt tuli meloodia. Meloodia, mis jutustab millestki ülevamast kui meie. Midagi võimsamat veel. Meloodia, mis jutustab millestki ülevamast kui maailm. Või midagi veel tähtsamat. Ennekõike oli Orffi võidukas meloodia millestki, mis on suurem kui Mina. Esimesed ennastunustavad võbinad üle selja olid möödunud, jäi mahti ka ekraanile sõnu vaatama jääda. O Fortuna, oled nagu veerev ratas – sinu süü tõttu olen kaotanud kõik. Minust suurem, võitmatu ja mind laastav, käis esmalt hirmujutt läbi. See ei jäänud aga sugugi viimaseks.

Muusika jäi süngeks. Peale hirmu, et hoolimata oma tähtsusest enesele ja maailma enesekesksusest, oleme ometi igaüks iseenda ees võimetud, saatus ainsaks valitsejaks, tekkis ka paratamatuse tunne, häbi juba toimunu ja veel tulemata ebaõnne ees. Mida rohkem muusika, laul ja tants seda motiivi kordas ja kui oli juba ikka õige väike ja tähtsusetu tunne, muutus helilaad totaalselt. Nagu klassikalises keskaegses luules ikka, mingi hetk talv lihtsalt lõpeb ja algab kevad.

Kevad tähistas hoolimatu egoismi sündi kelmikate, alguses mittemidagiütlevate lõbusate sõnade mängu, koorilaulu lihtsust, tantsijate klassikalisi samme. Ja loomulikult põimus sisse vaikselt armastuse teema. Armastus ümbritseva vastu. Armastus elu vastu. Ja lõpuks armastus armastuse vastu, mis veel näiliselt säilitas lihtsa tooni. Elukõiksus oli äkki otsekui mõttest uhutud, mõtteisse kerkisid elu mängleva poole lõbustused, naiivsus, lapsemeelsus, alatine soov olla armastatud. Siis tärkas mus lootus, et ikkagi kõik on ju minu teha, kellegi südame vallutusretked pole ju nii rasked ja kui juba üks võidetud, miks siis mitte minna järgmise ja parema ohvri juurde, allutada kõik südamed. See on lihtsaim ihaldatud ideaal, panna inimesi end armastama.

Mida ma aga sel hetkel ei mõelnud, küll aga järgneva tooni sissepõimumisel märkasin, et see pole mitte vaid kõige lihtsam ja ülevaim egoistlik mõte, vaid see on ka kõige kurjem plaan, mida haududa saab. Sest kes juba kord omaenda südame kellelegi täielikult kaotanud on, see on sellest ka jäädavalt ilma. ‘Kord järveveel ma ujusin’ viis mind emotsionaalselt jällegi teise äärmusesse, kus ma ei näe end vallutajana, vaid vastupidi, minu jaoks ei ole enam midagi jäänud, süda on kaotatud, minu vastu on oldud selline nagu mina olen olnud varem teiste vastu, piina tundmine ja kahetsus et olen sellist hingevalu ka teistele põhjustanud, tõi silmi kibedad valupisarad.

Lühiajaliseks ja petlikuks leevenduseks on pakutud rõõmsat baariseltskonda, kelle näilise elu armastuse ja lihtsa lõbu ülistamise all võis igaühes leida samasugust kibestumust kui endas, kui mõistetakse, mis kaotatud, kellele haiget tehtud. Kõik kokku tulles püüavad aga alati näidata teistele enda üleolekut, ammutavad teiste õhkõrnast, õhtu tekitatud illusioonist, tuge ja jõudu et mitte veel elule alla anda. Kui aga kogu see ööelu viirastuslik olemus kaob, jõuab iga inimene tagasi enese valuliste probleemide juurde. Kõige valusam on kaotatud armastus. Siis tõuseb enese karistamise tahe ülivõrdeni, kuniks viha iseenda vastu on allutanud kogu keha ja vaimu.

Kuniks leitakse uus. Ja selleks ajaks olin ma juba nii vastandlike tunnete käest läbi võetud, ennast tundnud imeväikse, kõikvõimsa, tunnetest pakatavana, vallutajasliku, armujoovastuses olevana, petetuna, valutavana, täiesti tühjana, et kui lugu läks uuele ringile, teadsin et ei saa enam olla nii naiivne, sest hetkel ma lihtsalt ei jaksanud enam tunda, ja hakkasin hoopis mõtlema, et oih, kõike saab ju ka teatud huumorina võtta. Kuid paratamatult on tihti uued asjad veelgi kaunimad, nii et ma leppisin igaks juhuks endaga kokku, et kui mitte naljaga samal ajal, kui meeliülendavad tunded sind end ootamatult jalust rabavad, siis vähemalt kunagi hiljem saab sündmustele vaadata tagasi teatud muigega. Peab ainult piisavalt kaua ootama. Ja lootma fortuunale.

Ja kui lõpp ja algus kokku said, võttis katarsis keha juhtimise üle.

Tüdruk bussipeatusest

Viimsi. Vahest mulle meeldib lihtsalt ringi sõita. Nädalavahetused ja selline ilm on selleks hea. Sihitult, ühest linnaotsest teise. Neil hetkedel tunnen eriti, et “investeering” teise autosse tasus end ära. Tee on veel öisest vihmast märg.

Bussipeatus. Mingisugune. Jalg tõuseb automaatselt gaasi pealt. Selle tüdruku pärast, kes istub ja ootab. Veeren rahulikult ja jälgin. Blond, suured päikeseprillid ja punakas pluus. Kuulab muusikat. Peatuks. Pakuks. Ei. Ma pole selline, ma ei tee selliseid asju. Kurat. Jalg vajub uuesti pedaalile. Kümme, viisteist, viiskümment meetrit jääb peatus mu seljataha. Pidurdan. Hingan. Ja keeran otsa ringi.

“Äkki saan su kuskile ära visata?”
“Ei ma ei tea…”
“Kindel? Ma pole hull ega mõrvar ega midagi. Isegi juhiluba on olemas.”
“Mh.. ma ei tea..”
“Ei või ja? Otsusta ära.”
“No olgu..”

Natuke noor, aga mitte eriti häbelik.

“Kuidas sul see mõte tuli, et mind peale võtta?”
“Ma olen sind vist näinud siin varem. Elan siin lähedal..”

Viis peatust hiljem.

“Aitäh.”
“Palun. Võibolla sõidame teinekord pikemalt.”
“Kas sa midagi vastu ei tahagi?”
“…Telefoninumber ei teeks paha..”

Autost välja astudes vilksavad CK stringid.

Ma ei kiida ta tegevust heaks. Samas ei ole mul kübetki kahju, et ta nii otsustas.

Stiilsed naised

Viru keskuse Hobujaama poolne uks. Astun välja ning jään rohelist tuld ootama. Mitte just suvele kohane ilm, aga mulle sobib. Piisavalt jahe ning aega ajalt tibav vihm sobib meeleoluga. Roheline. Jalutan koos kiirustavate inimestega üle vöötraja. Mille pärast kõigil pühapäeval nii kiire on?

Silman teiselpool tänavat kahekümnendates naist. Ta ei kiirusta koos teistega. Jõuan temaga peaaegu kohati, kui ta mobiililt silmad tõstab ja liikuma hakkab. Meie pilgud kohtuvad hetkeks. Stiilne. Mõtlen. Pikad blondid juuksed, mis ulatuvad peaegu vööni, üpris peenike ning harukordsete näojoontega. Eriline. Mõtlen. Möödun tast üpris lähedalt ning hingan sügavamalt, et mingisugune lõhn tabada. Tänaval on see raske.

Peatun teisel pool sekundiks. Pöördun ja jalutan tagasi. Paistab, et tal siiski on kiire. Teen samuti paar kiiremat sammu ja me jõuame koos keerleva ukseni. Fracomina teksad. Friis & Company käekott. Vist. Sobib kingadega. Elevaatorile kiirustades jõuab ta minust ette. Liiga palju inimesi jääb me vahele ja otsustan trepist minna. Valge suure pandlaga vöö, mustad kõrvaklapid, väike Guess ostukott näpu otsas. Enne Hansapanga automaadi juurde astumist kiikab ta üle õla tagasi. Hele solaariumis kõrvetamata nahk. Jalutan otse edasi ja peatun Wayne’s Cafe juures. Huvitav, kas ta tuleb edasi? Pärast minutit ootamist võtan jope seljast ning jalutan tagasi. Hansapanga juures aeglustan sammu. Ta askeldab midagi automaadi kallal, tumeroosa rahakott käes. Peatun veel hetkeks ja jalutan siis keskusest välja.

Temasuguseid ei ole palju. Enamus pingutavad üle. Või ei pinguta üldse. Balanseerimine stiilipuhtuse ja üle pakutud look‘i vahel on raske selles Cosmo kujundatud naistemaailmas. Suur kummardus neile vähestele, kes seda suudavad. Teie pärast pingutan ka mina.

Milliste naistega ma väljas käin?

Huvitav nädal oli.

Esmaspäev
Blond, sinised silmad, eks-miss. Kandis musti kitsaid pükse, musti valgete motiividega kõrgema kontsaga ümara ninaga kingi, tumedat kampsunit. Jakk oli hele, helelilla sall, kott ning kindad. Tiimi- ja projektijuht turundusega tegelevas ettevõttes. Suhteliselt võimukas naine. Vaba, pole hetkel aega suhetele keskenduda, kuid mingi mõtetu ehitaja tiirleb siiski kuskil tagaplaanil, harjumusest. Teab väga palju veinidest ja sushist. Omab paari head, kuid kahjuks juba kellegi teise poolt realiseeritud äriideed.

Teisipäev
Jäi vahele.

Kolmapäev
Brünett, pruunid silmad. Kunstiinimene ja väikestviisi muusik. Reklaam, marketing ja üritusturundus. Sinised teksad, madalad suvekingad, T-särk. Keskmisest natuke kinnisem ja salapärasem, tõsine ja konkreetne. Vaba, mitmete valikutega. Armastab sushit. Sobiks modelliks, mõned sentimeetrid on pikkusest puudu.

Neljapäev
Brünett, lokid, rohelised silmad. Riigiametnik, minust vanem, vaba. Armus minusse liiga kiiresti. Muidu on avatud, vabameelne ja kena. Kandis tumesiniseid teksaseid ja tumedat jakki, madalad kingad. Kõige värskem tutvus ja ma pole veel täielikult pilti ette saanud temast.

Reede
Blond, sinakashallid silmad. Hotellibisness. Esmapilgul tagasihoidlik, tegelikult otsekohene ja julge tegutsema ning esimest sammu astuma. Neist kõigist kõige rohkem easy-going, kuid oskab öelda “ei”. Teab mida tahab. Kollane triiksärk, mustad püksid, valged terava kontsaga kõrged kingad.

Laupäev
Blond, lühike soeng, mererohelised silmad. Tunnustatud kunstnik. Väga haritud ja hea elukooliga. Suurlinna inimene. Ainuke, kes vaevus seelikut kandma. Vist vaba, see teema jäi puudutamata tegelikult. Kõige sarnasemate maailmavaadetega inimene mulle.

Ühine nimetaja on ilu, haritus ja edukus.

Naiste võrdlemisest

Alguses ma arvasin, et see kaob aja jooksul. Meri on kalu täis ja igat uut ühe kunagise püütuga kõrvutada on ju rumalus. Paistab aga, et nii lihtne see pole.

Kohtasin kunagi inimest, kes vastab minu ideaalile naisest. Vähemalt on Ta selle väga lähedal. Sealt edasi oli persses. Mul oli raske, kui mitte võimatu, mitte võrrelda igat naist Temaga. Katrin – kes teab see teab.

Tegelikult olen ma nüüdseks lahti saanud sellest automaatsest üksteise kõrvale asetamisest. Ma ei võrdle enam kehamõõte, naeratuse säravust ja kõiki neid häid omadusi mis Tal on. Aga enamus neist naistest kes mulle külje alla ujuvad jäävad ikkagi kuidagi tahaplaanile. Mingil hetkel tekib küsimus, et milleks raiskan ma oma aega nii palju vähema peale? Kui latt on kõrgele seatud siis alla selle ei taha ju keegi hüpata.

Jah, ma naudin nende teiste seltskonda. Mingi piirini on see talutav, isegi nauditav. Ja siis.. kõik. Ma ei võta neid tõsiselt. Puhas entertainment. Võibolla vääriks osa neist isegi midagi enamat. Peaksin ma sellest hoolima?

Kohtasin kedagi, kelle peal ma seda võrdlust veel teostada pole jõudnud. Õigemini pole tahtnud. See tähendab, et ta on midagi enamat? On küll asju mis häirivad veidi, aga on asju mis mulle liigagi palju meeldivad. Huvitav, kas ma jõuan üldse sellese võrdlemise punkti?

Katrin tahab, et ma ootaks. Ma ei ole kindel kas ma jõuan oodata.

Seksi sisaldav pealkiri

Kell näitab 02:13. Vihmast pole palju enam järgi, vaid mõned piisad kukuvad veel mu juustesse ja näole. See võib ka samahästi räästas olla, mõtlen. Vihma käest räästa alla.. Vaikus, nagu mõni väikelinn. Paar üksikut akent kus tuli veel põleb. Kusagil väga kaugel haugub koer, kusagil veel kaugemal (või kõrgemal?) mühiseb lennuk. 20 minutit?

Peaks vist üles minema. Helendava ekraani juurde. Märg Versace kleepub vastu rinda. Snoob raisk, isegi praegu on vaja särgi pärast halada. Kuud ka ei ole. “Kontrolli alt väljas”, olete lugenud? Ta on Katrin. Põhimõtteliselt. Edasipidi siin siis. Et vähem segadust oleks.

Millal ma teda viimati alasti nägin? Millal ta viimati mu kõrval magas? Tahaks sitasti öelda kellelegi. Mul on mingit suvalist numbrit vaja. Saadaks sellele mõtetule bimbole, kes keppi tahab, sõnumi. Kirjutaks, et ta raisk ei jõua Katrinile ligilähedale ka. Kuskile sinna põlve alla ulatub. Healjuhul.

Miks ta näitab ja teeb ja laseb? Lõpus on ikkagi “ei”. Ma saan ju aru, tegelikult. Aga ei taha saada. Tahaks karjuda, aga mitte tema peale. Tegelt on see ju mõtetu? Homme arvan hoopis teisiti.

Sõnumisse läks kõigest: ei. ma ei tule.

Üheöö seks

Alaealistel lugemine keelatud..

Eile tuli Andres linna. Mõningase ringisõitmise järel otsustasime Holly sisse põigata. Mina olin loomulikult autoga..

Kokkulepe oli lihtne, kui mõni naine, või Andrese puhul ka mees, silmapiirile tekib siis hoiame eemale ning vahetame muljeid hiljem. Seekord vedas minul. Juba uksest sisenedes komistas mulle üks tumedapäine tibi otsa. Riideid ära andes sai natuke flirditud ning järgmised 40 minutit ma teda ei näinud.

Siis ilmus ta kusagilt jälle lagedale, lõhnade järgi suitsuruumist. Üldpildis oli tegemist suhteliselt keskmise 20-23 aastase klubitibiga, kenasti üles löödud, madalad teksad ning lahtinööbitud triiksärk. Aga just ta tagumik oli see mis mu pilku püüdis. Võtsin soojenduseks ühe Martiini ning ootasin mil me pilgud uuesti kohtuvad.

Kaua mul oodata ei tulnud. Kõndisin otse temani ja tegin ettepaneku ühed dringid teha. Seekord võtsin endale mahla. Pärast teist mahla ja suvalist vestlust muusika ning klubi üle uuris ta, kas ma olen autoga. Jaatava vastuse saanud tegi ta kohe ettepaneku kusagil natuke ringi sõita.

Valetasin, et olen Pärnust ja sõbral külas, sõber jäi aga kluppi. Üsna kiirelt juhatati mind Õismäe poole. Mööda Paldiski maanteed liikudes libistati käsi mulle sülle ja sujuvalt jalgevahele, nii, et käikude vahetamine läks raskeks. Pidasime kinni mingi õika tornelamu juures.

Liftis, vist üheksandale sõites, suudles ta mind kirglikult ja ei jätnud mu vööalust rahule. Tuppa jõudes suundusime otse suurima toa diivani juurde. Ta istus mu ette ning hakkas mu teksaseid lahti nõõpima. Hetke pärast olin tal juba suus. Mind imedes nööpis lahti ta oma särgi. Ühel hetkel jõudsin mõelda, et kondoom mille pakki ta avab pole ju pärit minu rahakotist? Ta libistas kondoomi mulle peale, tõusis püsti, astus kaks sammu eemale, keeras selja ning avas oma rinnahoidja. Ta libistas koos stringidega maha oma teksad ja sättis end käpuli diivani peale.

30 minutit ja kolm orgasmi hiljem oli asi läbi. Otsin selle minuti jooksul, mil ta vannituppa end puhastama läks, diivani alt oma HOM’i bokserid, tõmbasin jalga teksad ning asusin minekule. Jätsin lauale mingi salvrätiku tahaküljele ka oma Simpeli numbri, vabandasin, et pean sõbra üles otsima ja tulin tulema.

Korjasin Andrese kella kahe kandis Holly eest peale ja kruiisisime tagasi Viimsisse. Ei mäleta, et midagi sellist oleks viimase kahe-kolme aasta jooksul juhtunud..

Life is too short to dance with ugly chicks

Ma ei mäleta enam kus ma seda tsitaati esmakordselt kuulsin, kuid just hiljuti tuli see ühe tuttavaga jutuks. Sisemine ilu on puuduliku välimise iluga inimeste väljamõeldis ja lohutus. Peaaegu mitte kunagi ei näe sa Dorian Grey’liku noormehe kõrval ülekaalulist naisterahvast või pikajalgse modelli kõrval õllekõhuga maameest. Välimine ilu leiab enda kõrvale sobiva partneri. Ilu on vaataja silmades? Sittagi. Ühikond on oma reklaamide, filmide ja ajakirjadega maalinud photoshopiliku iluideaali mida kõik ühel või teisel viisil järgivad. Mida lähemal oled sa Vogue’i või Vman’i kaanestaarile seda suurem šanss on sul enda kõrvale samasugune leida.

Veedan vähemalt neli õhtut nädalas treenides, ei suitseta, ei joo, kulutan ebanormaalseid summasid toidule, riitele, aksessuaaridele ning naistele. Teenin kordades üle Eesti keskmise, olen intelligentne ning saan naistest vahest paremini aru kui nad ise. Milleks peakski ma oma aega raiskama millegagi vähema kui parima, ideaalse, perfektsega?

Kaasblogijad kurdavad, et “kõik head mehed on võetud ja saadaval ainult mõtetud, igavad ja impotendid.” Ma ütleks sama naiste kohta. Kõik head on kinni ja vabu ei taha lihtsalt keegi. Või kui tahad siis juhtub su väljavalitu olema pirtsakas, egoist ning kompromissitu bitch.

Maalinud endale perfektse pildi ühest mehest (tihti just vaadeldes seda läbi naise silmade), abikaasast ja isast, ei rahuldu ma vähemaga ning püüdlen selle poole iga päev. Miks peaks ma aega kulutama madala enesehinnanguga naiste peale kes ei suuda otsustada millal nad end haletsevad ning millal teistest paremaks peavad?

ps. Palun jätame ära kommentaarid teemal “miks sa nii kibestunud vms oled?”. Eelnev on minu isiklik üldistus ja vaade mingile osale. Raporteerides.. mul on hetkel rohkem raha, ilusaid ja tarku naisi ning seksi kui kunagi varem .)