Kaklusklubi

Vaatan asfaltil lebavat telefoni. Midagi sooja niriseb mööda mu kätt alla ja tunnen kerget sügelust küünarnukil. Ilmselt olin täpselt tabanud. Särk on muidugi nüüd rikutud. Siidist ei saa verd ka kõige parema tahtmise juures kätte. Üks kahest maaslamajast niutsus midagi. Isvinitje? Vabandama peaks ta kellegi teise ees. Näiteks N95′e, mis mu ees vedeleb, õige omaniku.

Suvi hakkab saabuma. Varahommikune linnaõhk tundub isegi puhas ja värske. Vähemalt meeldib mulle nii mõelda, kui järjekordselt kopsud õhku täis tõmban. Kell näitab 3:42 ja koduni on veel mõni kilomeeter. Siin olen ainult mina ja Keskerakonna majandussurutise idiootne väljendus. Yegelikult mulle isegi meeldib. Näeb kõike hoopis uues valguses. Või õigemini pimeduses.

Enam ei ole ma üksi. Eemalt paistavad kaks kogu, kes mind nähes sammu aeglustavad. Seda tunnet tegelikutl ei oskagi enam kirjeldada. Kunagi oli see hirm, nüüd pole sellest järgi aga midagi. Adrenaliin ehk? Ühe hetkega kaob ära kogu viin, mida sa terve öö kõrist alla kallanud oled ja iga lihas su kehas tunneb valmisolekut. Otsekui oleks neile antud signaal: mehed, dessandiks valmis..

Vasakpoolse tüübi suust tuleb arusaamatu venekeelne mõmin. “Kuidas palun?” küsin, surudes vägisi maha värinat oma hääles. “Suitsu?” kostub selle peale. Näed, dibla, saad küsitud küll, kui tarvis. Enne kui ma jõuan vastata näen ta paremat kätt tõusmas.

Ma isegi ootasin sellist hetke. Kõva häälega ma seda välja ei ütleks. Pigem vastupidi ja see oleks ka tõsi. Aga kuskil sisimas ma tean, et tahan end proovile panna. Mängida läbi kõik need korrad, mil ma seda teha pole söendanud. Siit edasi olin automaatrežiimil.

Enne kui ta jõuab oma käe piisavalt kõrgele tõsta raban ta käest. Samm tema poole vasakuga, tõstsan käe, astun parema jalaga temast mööda ja keeran terve keha koos kõverdatud käega “läbi”. Mu küünarnukk tabab raginal mingit osa ta näost. Mees koperdab mu jala taha ning kukkub mitte nii filmiliku mütsatusega sellili.

Keeran end kiirelt üle vasaku õla ning sihin jalalöögiga parempoolse mehe vasakut põlve. Ta jõuab jalga tõsta, kuid löök tabab säärelihase ülemist poolt. Grimassi järgi ta näos tegi see aga piisavalt haiget. Kiire vasak jalalöök otse ta kolmnurka viib nüüd temagi sellili. Ta taskust pudeneb midagi kõlgsatades asfaltile.

Tunnen mingit kergendust, sest nad mõlemad jäävad maha lebama. Must vöö, värdjad. Vaatan asfaldil vedelevat telefoni..

ebaoriginaalne Harjufonication

Tühjendan teise kolmesajakroonise pudeli punast veini 75 sentiliitrisesse klaasi ja vajutan Play nuppu. Järgmine Californication’i osa. Ja Cabernet Sauvignon aastast 2005. Alguses ei suutnud ma uskuda, et see klaas nii suur on. Ei paista. Aga pudel läheb korraga sisse. Ja nüüd võib öelda, et asi hakkab mulle vaikselt maitsema. Või talutavaks muutuma. Tegelikult maitseb mulle üldse Riesling tüüpi vein. Saksamaal kasvavatest viinamarjadest valmistatud lilleliste, peaaegu et parfümeeriliste aroomidega, samas ka kõrge happelisusega valge vein. Internet on kõikvõimas.

Irvitan omaette. Ei teagi enam kas lasta minna või muretseda edasi. Aga see seal on minu elu. Mäletan ähmaselt, et keegi kunagi kommenteeris isegi siin blogis midagi selle sarja kohta. Tol hetkel ei ütelnud see mulle midagi. Kuni tänaseni ei ütelnud see mulle midagi. Kuni otsustasin kingitud DVD paki lahti kiskuda ning aega viita. Pärast esimest osa avasin esimese veini.

Sellistel hetkedel hakkad sa end kellegi väljamõeldisena tundma. Kui kõrvale jätta tähtsusetud ja ebaolulised detailid siis on kõik ju kirjas. Mark ja Hank, Hank ja Mark. Me mõtted on samad. Me maitsed on samad. Me visoonid on samad. Või kui isegi võtta ette detailid ning ning kõrvutada meie üleolek ning arusaamatus interneti popkultuuri üle, austus automaailma klassika vastu ja pime ning endastsalgav armastus ühe naise vastu, siis on kõik see justkui üks-ühele. Rääkimata liiga kõhedast sarnasusest välimuses.

Ma pole ennast kunagi ebaoriginaalsemana tundnud.