Ta hingab kiiremini ja sügavamalt. Silmitsen ta õlale tatoveeritud ..inglit? Fuckbuddy. Kepisõber. Nagu seda tõlkida armastatakse. Mis kuradi sõna see selline on? Aga paremat vist tõesti pole. Või peaks seda suhet kirjeldama davidaamesliku naeratuse saatel: “Julie Gianni is a very good friend of mine and we sometimes sleep together“. Aga ta pole mu sõber. Sõbrad räägivad oma tegemistest, elust ja tööst. Uurivad kuidas teisel läheb. Lohutavad, õnnitlevad, tunnevad kaasa ja kiidavad. Me lihtsalt kepime.
Ta oigab järjest kõvemini. Me esimene kohtumine oli huvitav. Mõlemad teadsime hetkega, et me magame koos. Kas ma tean sind kusagilt? Oli ta küsimus mulle sekund enne, kui mina talle sama küsimuse esitanud oleksin. Ei teadnud. Kumbki meist.
Ta on piiri peal. Tegelikult pole selline suhe midagi erilist. Mõistsin seda alles hiljuti. Kõigil on midagi ette näidata. Ka neil, kellest seda ei ootaks.
Me saame koos. Istun hetkeks, tõusen püsti ja jalutan hommikumantlit selga ajades kööki. Mehed tahavad pärast seksi magada või süüa. Või greibimahla. Avan külmkapi ukse ja kuulen avanevat rõdu ust. Suitsetab. Üks põhjustest miks ma teda kordagi suudelnud pole. Tegelikult on see praeguseks hetkeks juba ammendunud. Ma ei kannata teda väga. Tema ei kannata mind. Äkki tal pole tahtmist täna siia jääda?
—
Mul on kahju neist vaesetest naiivitaridest, kes arvavad, et internetis on vastus kõigele. “Mehed pärast seksi”? Masendav. Küsi. Räägi. Uuri. Mitte ära torma internetist vastust googeldama. Kurb on see paik, kuhu me jõudnud oleme.


