Mida ma teeksin, kui oleksin miljonär??

Pühendusega Marjakale.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Otsisin elu mõtet, seadsin eesmärke ning astusin esimesi samme nende suunas.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
Teine kõrgharidus, langevarjuhüpped, reis Jaapanisse, õppida mõõgavõitlust, boss-sekretär stiilis seks kontoris.

3. Lemmiksnäkid?
Sushi ja kala, kvaliteetne juust, porgandid dipikastmega. Räpstoitu ei söö.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Midagi ei teeks vist teistmoodi, kui praegu. Töötaks võibolla vähem, reisiks rohkem. Ostaks uuema hobiauto ning sisustaks korteri nii.

5. Kohad, kus oled elanud?
Sündisin depressiivses Eesti väikelinnas. Enamuse teadlikust elust elanud Tallinnas, peaaegu kõigis linnaosades.

PS. Kesiganes neid “huvitavaid” liste algatab, palun mõelge järgminekord midagi sügavamasisulist välja (:

Mina olengi Jánus Robert

Nothing else to say.

Jänkidemaale..

Kiire on olnud, väga. Draftide hulgas on hunnikuga lõpetamata postitusi kuid järgmiseks kolmeks nädalaks need sinna ka jäävad. Töö kutsub nädalaks ja tõenäoliselt plaanin kaks nädalat veel Californias ringi sõita, ainus koht kus veel normaalseid naisi näeb.

Ning Jánus avastas Milana. Mu tagasihoidlik kahtlus on muidugi, et tegelikult on tegu lihtsalt ühe kõrgemal tasemel kirjandusliku eksperimendiga. Aga mida mina ka tean..

BMW Durex

WordPressi statistika on ülimalt huvitav. Viimane avastus, millega minu blogile otsingumootori kaudu jõuti on pealkirjas mainitu, just sellisel kujul. Peab siis lugejale andma mida tahetakse..

BMW – Rullnokkade poolt rikitud mainega väga hea, kvaliteetne ja mugav saksa auto. 
Durex – Ühed levinumad kondoomid. Parim: Pleasuremax; kõige halvem: Performa

BMW ja Durexi ühisosa: mõlemas istub munn. No offence, it’s a joke.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Kaua aega on eemald oldud ja toimunud on üht teist. Näiteks Jànus on tagasi. Ja kõigile spekultantidele: tema ei ole minu ega mina ei ole tema alter-ego, vend või kurat teab kes. 2 täiesti erinevat inimest kergelt sarnase maailmavaatega. Sarnaseid blogisi on sadu, ebahuvitavatest ei teata lihtsalt midagi. Kuigi jube hea võrdlus toodi ühes kommentaaris välja, Jànuse kohta siis: “Kaur Kender kirjutab jälle…”. Pean tunnistama, et pool aastat tagasi käis mul ka endal see mõte peast läbi. Hea on lugeda sellist teksti.

Lühidalt viimast kuud kokku võttes võib öelda, et aastavahetus oli hullumaja. Aasta alguses otsustasin Prantsusmaale sõita ja lõpuks ka lund näha. Les Trois Valles on ka mu järgmise aasta sihtkohaks. Ning hetkel shoppan Stockholmis. Viimased neli jaanuari on stokis lõppenud. Hea valik, ilusad naised ja super teenindus.

Egotripp

Paar päeva on mingid teemad kummitanud, kuid Inno&Irja idiootsus võttis igasuguse kirjutamise isu ära. Oligi aeg, et see blogipuust maha tõmmatakse. Pole vist elusees ühtegi I&I postitust lugenud, juba pealkirjad ajavad öökima. Aga see selleks..

Eksisteerib selline teoreem, et mingil suvalisel ajahetkel mil sa oled “vaba” ja tahad kedagi, siis tema ei taha sind. Ning sina ei taha kõiki neid teisi kes samal ajalhetkel sind tahavad. See kehtis minu puhul aastaid. Väikeste eranditega, milleks olid üpris pikad ja õnnestunud suhted. Nüüd olen ma midagi uut avastanud.

Pole paremat ja enesehinnangut kergitavamat tunnet kui sind tahetakse. Neid tahtjaid on mitu ning nad on kõik erinevad, alustades sotsiaalsest staatusest ja lõpetades välimusega. Erinevalt tavalisest situatsioonist ei taha mina aga konkreetselt kedagi. Nad kõik on omamoodi veetlevad ja meeldivad naised kellega aega veeta, kuid suhet ei sooviks ma kellegagi.

Sellised asjad ei kesta kaua, seega tuleb seda maksimaalselt nautida.

Mina olengi Punapea ideaalmees

Umbes aasta tagasi avastasin, et blogisi on äärmiselt mugav lugeda läbi Safari RSS’i. Pärast seda avastust ma naljalt ei kirjelda, kuidas kellegi ajaveeb välja näeb. Lihtsalt satun neile reaalselt ainult kommenteerimiseks.

Eelmine nädal sattusin aga korduvalt Punapea kroonikale. Seal ringi vaadates avanes ühel hetkel mulle järgmine pilt:

Vaadake paramasse üles nurka. Mu rõõm oli küll üürike ning sai läbi nii pea kui üles poole scrollisin. Kuid asi oli siiski väärt salvestamist.

Ilukirjanduslik eksperiment blogides

Niipalju kui ma üldse Eesti blogimaastikul ringi vaadanud olen, siis paari aasta jooksul on “kirjandust” oluliselt juurde tulnud. Aastaid tagasi kui eraelulisi blogisi pidama hakati oli laias laastus kaks suunda: detailsed “täna-tegin-seda-ja-seda” tüüpi blogid ning blogid kuhu koguti tsitaate, luuletusi ning väljendati oma mina natukene huvitavamalt. Esimesed kadusid, õnneks. Tegelikult jäid küll alles, kuid neid peavad noored tüdrukud kel pole õrna aimugi õigekirjast ega headest kommetest ning kogu üritus toimub feimi kogumise eesmärgil.

Ja siis tuli blogipuu ning asi läks huvitavaks. Blogimine on muutunud pea et kunstiks (jätan siinkohal välja kõik need toredad tehnoloogia, filmi, poliitika jms blogid). Suhteid lahatakse sadade inimeste silme all, mida avalikumalt, aga samas anonüümsemalt, seda parem.Kuid kõigil pole nii huvitavat elu. Aga valiidsus blogis on täiesti ebavajalik asi. Ning blogijate kogukond on endale saanud päris oma “kirjanikud”, kes meid vägagi vürtsikate, huvitavate ning kaasakiskuvate stooridega lugema kutsuvad.

Paari viimase aasta jooskul on mul selliseid kahtluseid olnud mitu. Paarist olen isegi kirjutanud. Kuid täna leidsin jälle midagi huvitavat. Kahtlemata huvitav lugemine ning hea on näha, et areng toimub, olgu see siis lihtsalt blogipidamise oskus või halli igapäeva värvikas kirjeldus.