Seks, naised ja nende mehed

Seisan peegli ees ja vaatan kuidas veri mööda mu lõuga alla voolab. Mul on pohhui, sest ma ei pea isegi enam pingutama. See väike sisselõige või isegi arm ei muuda enam midagi. Pelgalt mu pilgust piisab. Aga ma olen sellest väsinud. Sest see pilk seob mu ümber naised, kes ei toida mind. Nad on lihtsalt vahepala, õhtuoode. Ja see pole isegi enam mitte minu suhtumine. Vaid nad tulevadki selle mõttega, saamata midagi vastu. Võibolla nad ei tahagi? Võibolla ongi see maailm nii persses, et igaüks tahab pääseda kasvõi hetkeks oma nelja seina, närvilise töö ja keskmise mehe juurest kuhugi imedemaale, et võõra mehe riista imeda, kolm orgasmi saada ja siis kõike samamoodi jätkata. “Tere hommikust, kallis,” sositavad nad nagu aastaid tagasi, kui seal ka oli veel midagi, mida armastuseks nimetada sai. Ja nende kallil pole õrna aimugi, mis tegelikult toimub.

See on mind tegelikult hirmutama hakanud. Kunagi olin mina ka kallis.

Tegelikult olen ma väsinud. Väsinud kõigest. Kõige rohkem sellest unelmast. Unelmast, mida ma veel mõned aastad tagasi pidasin täiesti võimatuks. Ja nüüd olen ma siin ning elan seda, päevast päeva. Kaua võib?