Neljas päev – keegi teine

Kuidagi lihtsaks muutus. Ma nagu ei hooliks enam. Mõtlen, et ma võiksin siin olla ükskõik kellega. Temaga on lihtsalt kindlam. Lihtsatest asjadest ei teki probleeme. Pole vaja muretseda endast jäetud mulje pärast. Meil aga pole lihtsaid asju. Kõik on keeruline.

Kõige suurem hirm miks ma teda kaotada kartsin oli hirm muutuse ees. Ma armastasin teda. Kas ma suudan, tahan või saan armastada seda, kelleks ta on saanud või saab?

“Ta ei ole enam see,” korrutan endale. Ja mida rohkem ma mõtlen seda tõesemaks see mu jaoks muutub. Ta teemad, huvid, vaimustused ja naer. Ma ei tunne midagi. See ei paku mulle enam midagi. Ta ei ole enam see. Nii kerge.