Kolmas päev – kadunud kirg

Kõik on nii nagu alati. Iga tema keha kumerus, puudutus ning maitse on see mida ma siiani armastanud olen. Ta suutis kõrvle jätta oma mõtted, mis siiani veel Eestis kinni olid. Või vähemalt oli meie eilsest jutuajamisest nii palju kasu, et ta näitleb paremini kui kunagi varem. Vahet ju pole, eks see olegi üks näitemäng praegu. Peaproov.

Mulle pole lihtne valetada, eriti veel temal. Sest silmad reedavad palju, liiga palju. Mõtlesin välja, miks ta tegelikult enam siin pole. See on kadunud. Võibolla tähtsusetu teistele. Aga vajalik kui õhk mulle, meile. Ilma selleta pole elu, põnevust, vaheldust, lähedust ega armastust.

Ta peab selle leidma. Kindlasti, kiiresti, kohe. Ei, kunagi tulevikus.

Duši alt tulles istusin voodile ta selja taha. Liigutasin käed vaikselt läbi ta juuste kuni kaelani ning masseerisin seda õrnalt. Ta lükkas sujuvalt eemale mu rätiku ning haaras minust. End ümber pöörates ja voodi ette põlvitades vaatas ta mulle hetkeks otsa. Seda ei olnud ta silmis enam.