Teine päev – polegi nii lihtne
“Ma arvasin, et see on lihtsam, ” sõnas ta. “Arvasin, et suudan kõik selle unustada ja seljataha jätta. Ning lihtsalt olla selle ühe nädala.” Vedeleme basseini ääres. Mul on juba ükskõik. Teen talle selgeks, et proovigu unustada. Ja ärgu muretsegu minu pärast. Kui tagasi läheme, elame omi elusid edasi ning ma ei kavatsegi teda taga nutma hakata.
Pea ees jääkülma vette hüpates tunnen mingit vabanemist. Kerge kramp näpistab lihaseid, kuid see kaob niipea, kui end sujuvate tõmmetega teise basseini otsa poole liigutama hakkan. Üks, kaks, kolm, neli, hinga. Üks, kaks, kolm, neli, hinga. Üks, kaks, hinga. Üks, kaks, hinga..
Ujumine aitab mõelda. Või üldse mitte mõelda. Ühel hetkel võid avastada, et oled pool tundi ja kaks kilomeetrit veetnud täielikus tühjuses. Silme ees kõigest basseni põhi vaheldumas kuuma päikese säraga.
Veest välja tulles heidan end ettevaatlikult vastu tema alasti päikesest kuuma keha. Ta kiljatab.
November 5, 2008 kell 12:59 p.l.
kui sa Ujusid hotelli territoorimul olevas sulistamiseks mõeldud basseinis poole tunniga kaks kilomeetsrit, siis sa oled tõeline kangelane:) või tõelises Ahastuses:)
mis muusika su järjejutul taustaks on?
November 5, 2008 kell 3:32 p.l.
Hakkasin tagantjärgi arvutama. Vist oli siiski 25 meetrine bassein, kuna poole tunniga kaks kilti oleks natuke palju tahetud
Tol hetkel tundus piisavalt.
Tausta erilist pole. Hetkel näiteks suurte masside müra. Aga siia võiks samahästi kõlada ka Poets of the Fall – Signs of Life album