ebaoriginaalne Harjufonication

Tühjendan teise kolmesajakroonise pudeli punast veini 75 sentiliitrisesse klaasi ja vajutan Play nuppu. Järgmine Californication’i osa. Ja Cabernet Sauvignon aastast 2005. Alguses ei suutnud ma uskuda, et see klaas nii suur on. Ei paista. Aga pudel läheb korraga sisse. Ja nüüd võib öelda, et asi hakkab mulle vaikselt maitsema. Või talutavaks muutuma. Tegelikult maitseb mulle üldse Riesling tüüpi vein. Saksamaal kasvavatest viinamarjadest valmistatud lilleliste, peaaegu et parfümeeriliste aroomidega, samas ka kõrge happelisusega valge vein. Internet on kõikvõimas.

Irvitan omaette. Ei teagi enam kas lasta minna või muretseda edasi. Aga see seal on minu elu. Mäletan ähmaselt, et keegi kunagi kommenteeris isegi siin blogis midagi selle sarja kohta. Tol hetkel ei ütelnud see mulle midagi. Kuni tänaseni ei ütelnud see mulle midagi. Kuni otsustasin kingitud DVD paki lahti kiskuda ning aega viita. Pärast esimest osa avasin esimese veini.

Sellistel hetkedel hakkad sa end kellegi väljamõeldisena tundma. Kui kõrvale jätta tähtsusetud ja ebaolulised detailid siis on kõik ju kirjas. Mark ja Hank, Hank ja Mark. Me mõtted on samad. Me maitsed on samad. Me visoonid on samad. Või kui isegi võtta ette detailid ning ning kõrvutada meie üleolek ning arusaamatus interneti popkultuuri üle, austus automaailma klassika vastu ja pime ning endastsalgav armastus ühe naise vastu, siis on kõik see justkui üks-ühele. Rääkimata liiga kõhedast sarnasusest välimuses.

Ma pole ennast kunagi ebaoriginaalsemana tundnud.

Kus ma kohtun naistega?

Aga kus Sina kohtud naistega? Või meestega?. Ma tahaks ka tegelikult teada. Kohtuks ehk rohkemgi.

Kust tulevad üldse mõtted, et selliseks asjaks nagu inimestega tutvumine, peab pingutama? Leidke endas natukene julgust ning tahet suhelda, ülejäänud juhtub kõik ise.

Imelik on see maailm.

Kuues päev – lõpp

Lennusõit möödub jälle vaikuses. Kuidagi pingeline on, aga samas kerge. Suutsin end veenda, et kõik on korras. Me maandume, ütleme headaega ja sukeldume tagasi oma eraldiseisvate elude juurde. Tema mehe juurde, mina kuhugi.. tühja ja külma luksusesse.

Shoppasime eile. See on meil alati koos hästi välja tulnud. Ta on õpetanud mind märkama asju. Püüa mõista, kuidas naiste maailm töötab ning sulle avaneb palju suurem mänguväljak. Ühelgi naisel pole kunagi liiga palju Louis Vuitton kotte, Victoria’s Secret pesu või Guess kingi. Ära vaidle, ei ole.

Ja nüüd koosneb me käsipagas arvututest logodega paberkottidest. Ma seisan nende keskel ja vaatan teda lahkumas. Me ei tulnud koos, me ei lähe koos. Ta silmis oli näha küsimus, et mis nüüd edasi saab? Elamegi oma elu edasi? Vähemalt hetkel ja päeva korraga.

Väljas on 9 kraadi sooja. Teretulemast tagasi. Autoni jõudes on mu nägu vihmast juba korralikult märg. 3,2 liitrise bokstermootori urin toob külmavärinad seljale ning tõmban järjest rohkem õhku kopsudesse, et virelevat pilti selgemaks saada. Beckeri kuvarile ilmub esimese loo nimi: Prelude. Vajutan gaasipedaali põhja ja kaon.

I don’t know why you never asked me
I don’t know why you never cared
When we hide these little sins again
All the reasons have to die

But now it’s over…

No!

Neljas päev – keegi teine

Kuidagi lihtsaks muutus. Ma nagu ei hooliks enam. Mõtlen, et ma võiksin siin olla ükskõik kellega. Temaga on lihtsalt kindlam. Lihtsatest asjadest ei teki probleeme. Pole vaja muretseda endast jäetud mulje pärast. Meil aga pole lihtsaid asju. Kõik on keeruline.

Kõige suurem hirm miks ma teda kaotada kartsin oli hirm muutuse ees. Ma armastasin teda. Kas ma suudan, tahan või saan armastada seda, kelleks ta on saanud või saab?

“Ta ei ole enam see,” korrutan endale. Ja mida rohkem ma mõtlen seda tõesemaks see mu jaoks muutub. Ta teemad, huvid, vaimustused ja naer. Ma ei tunne midagi. See ei paku mulle enam midagi. Ta ei ole enam see. Nii kerge.

Kolmas päev – kadunud kirg

Kõik on nii nagu alati. Iga tema keha kumerus, puudutus ning maitse on see mida ma siiani armastanud olen. Ta suutis kõrvle jätta oma mõtted, mis siiani veel Eestis kinni olid. Või vähemalt oli meie eilsest jutuajamisest nii palju kasu, et ta näitleb paremini kui kunagi varem. Vahet ju pole, eks see olegi üks näitemäng praegu. Peaproov.

Mulle pole lihtne valetada, eriti veel temal. Sest silmad reedavad palju, liiga palju. Mõtlesin välja, miks ta tegelikult enam siin pole. See on kadunud. Võibolla tähtsusetu teistele. Aga vajalik kui õhk mulle, meile. Ilma selleta pole elu, põnevust, vaheldust, lähedust ega armastust.

Ta peab selle leidma. Kindlasti, kiiresti, kohe. Ei, kunagi tulevikus.

Duši alt tulles istusin voodile ta selja taha. Liigutasin käed vaikselt läbi ta juuste kuni kaelani ning masseerisin seda õrnalt. Ta lükkas sujuvalt eemale mu rätiku ning haaras minust. End ümber pöörates ja voodi ette põlvitades vaatas ta mulle hetkeks otsa. Seda ei olnud ta silmis enam.

Teine päev – polegi nii lihtne

“Ma arvasin, et see on lihtsam, ” sõnas ta. “Arvasin, et suudan kõik selle unustada ja seljataha jätta. Ning lihtsalt olla selle ühe nädala.” Vedeleme basseini ääres. Mul on juba ükskõik. Teen talle selgeks, et proovigu unustada. Ja ärgu muretsegu minu pärast. Kui tagasi läheme, elame omi elusid edasi ning ma ei kavatsegi teda taga nutma hakata.

Pea ees jääkülma vette hüpates tunnen mingit vabanemist. Kerge kramp näpistab lihaseid, kuid see kaob niipea, kui end sujuvate tõmmetega teise basseini otsa poole liigutama hakkan. Üks, kaks, kolm, neli, hinga. Üks, kaks, kolm, neli, hinga. Üks, kaks, hinga. Üks, kaks, hinga..

Ujumine aitab mõelda. Või üldse mitte mõelda. Ühel hetkel võid avastada, et oled pool tundi ja kaks kilomeetrit veetnud täielikus tühjuses. Silme ees kõigest basseni põhi vaheldumas kuuma päikese säraga.

Veest välja tulles heidan end ettevaatlikult vastu tema alasti päikesest kuuma keha. Ta kiljatab.

Esimene päev – saabumine paradiisi

Kohtusime lennujaamas. Tundsin mingit torget. Oli see rahulolu, et ta on siin ja mõne tunni pärast oleme me siit kümne tuhande kilomeetri kaugusel? Või viha? Ta astus hommikul välja teise mehe voodist, kes nüüd usaldavat und edasi magab..

Check-in. Tagasiteed enam pole. Jalutame käsikäes mööda lennujaama ning jõuan teda juba pahandada oma meilide kontrollimisega. Hoian tööst kinni, et asi käest ei läheks?

Lennusõit möödub vaikides. Ma ei kahetse. Tema ei kahetse, veel.

Koht on vähemalt ilus. +27 kraadi laiatab vastu nägu kohe, kui lennukist välja astume. Ehk aitavad palmid kõik unustada, lihtsalt olla ja unistada. Kõik on korras. Ideaalne. Persses..