Ma ei saa ikka veel aru. Ta libistas oma riided seljast sama mängleva kergusega, kui ta oli seda teinud aastaid tagasi. Ma üritasin teha nägu, et ma ei jälgi ning suunasin oma pilgu helendavale telerile, kuid mu aju ei registreerinud mitte ühtegi kaadrit ega heli. Ta teadis, et ma vaatan, isegi kui mu pilk polnud tema poole pööratud. Miks ta seda teeb? Igatsusest? Või vajadusest endale ja võibolla ka minule tõestada, et ma olen ikka veel täielikult tema marionett?
Ta liikus sujuvalt ja mängleva lihtsusega mu linade vahele. Süsimustade linade, mis hommikuks olid kaetud me kehavedelikega. Tema kaissu pugemine ei erinenud väiksemalgi määral neist tuhandeist korrast, mil ta seda enne on teinud. Just nagu midagi poleks vahepeal olnudki…
Ja nüüd olen ma ribadeks. Kõik see enesekindlus, üleolek ning lihtsus on kadunud. Ma pole lakanud hetkekski teda armastamast, aga siiani oli see lihtne. Ta lihtsalt oli kuskil mujal. Ja minu juures oli lihtsalt keegi teine.
Ta ei taha mind. Praegu. Mina ei taha teda. Praegu. Ja see oli lihtne. Kuni hetkeni, mil ta mulle tagasihoidliku naeratusega lennupiletid ulatas: “lähme ära siit”. Järjekordne põgenemine. Aga mis eesmärgiga? Pilguheit tulevikku? Kuidas kunagi asjad olema hakkavad? Kas kujutlusvõimest ei piisa? Või on pelgalt kujutlemine liialt valus? Mis siis reaalsus veel on?
Nädal aega paradiisis, mille nautimine on raske. Tagasi tulles elame oma elu edasi. Just nagu midagi poleks vahepeal olnudki…
