Kaklusklubi

Vaatan asfaltil lebavat telefoni. Midagi sooja niriseb mööda mu kätt alla ja tunnen kerget sügelust küünarnukil. Ilmselt olin täpselt tabanud. Särk on muidugi nüüd rikutud. Siidist ei saa verd ka kõige parema tahtmise juures kätte. Üks kahest maaslamajast niutsus midagi. Isvinitje? Vabandama peaks ta kellegi teise ees. Näiteks N95′e, mis mu ees vedeleb, õige omaniku.

Suvi hakkab saabuma. Varahommikune linnaõhk tundub isegi puhas ja värske. Vähemalt meeldib mulle nii mõelda, kui järjekordselt kopsud õhku täis tõmban. Kell näitab 3:42 ja koduni on veel mõni kilomeeter. Siin olen ainult mina ja Keskerakonna majandussurutise idiootne väljendus. Yegelikult mulle isegi meeldib. Näeb kõike hoopis uues valguses. Või õigemini pimeduses.

Enam ei ole ma üksi. Eemalt paistavad kaks kogu, kes mind nähes sammu aeglustavad. Seda tunnet tegelikutl ei oskagi enam kirjeldada. Kunagi oli see hirm, nüüd pole sellest järgi aga midagi. Adrenaliin ehk? Ühe hetkega kaob ära kogu viin, mida sa terve öö kõrist alla kallanud oled ja iga lihas su kehas tunneb valmisolekut. Otsekui oleks neile antud signaal: mehed, dessandiks valmis..

Vasakpoolse tüübi suust tuleb arusaamatu venekeelne mõmin. “Kuidas palun?” küsin, surudes vägisi maha värinat oma hääles. “Suitsu?” kostub selle peale. Näed, dibla, saad küsitud küll, kui tarvis. Enne kui ma jõuan vastata näen ta paremat kätt tõusmas.

Ma isegi ootasin sellist hetke. Kõva häälega ma seda välja ei ütleks. Pigem vastupidi ja see oleks ka tõsi. Aga kuskil sisimas ma tean, et tahan end proovile panna. Mängida läbi kõik need korrad, mil ma seda teha pole söendanud. Siit edasi olin automaatrežiimil.

Enne kui ta jõuab oma käe piisavalt kõrgele tõsta raban ta käest. Samm tema poole vasakuga, tõstsan käe, astun parema jalaga temast mööda ja keeran terve keha koos kõverdatud käega “läbi”. Mu küünarnukk tabab raginal mingit osa ta näost. Mees koperdab mu jala taha ning kukkub mitte nii filmiliku mütsatusega sellili.

Keeran end kiirelt üle vasaku õla ning sihin jalalöögiga parempoolse mehe vasakut põlve. Ta jõuab jalga tõsta, kuid löök tabab säärelihase ülemist poolt. Grimassi järgi ta näos tegi see aga piisavalt haiget. Kiire vasak jalalöök otse ta kolmnurka viib nüüd temagi sellili. Ta taskust pudeneb midagi kõlgsatades asfaltile.

Tunnen mingit kergendust, sest nad mõlemad jäävad maha lebama. Must vöö, värdjad. Vaatan asfaldil vedelevat telefoni..

Seks, naised ja nende mehed

Seisan peegli ees ja vaatan kuidas veri mööda mu lõuga alla voolab. Mul on pohhui, sest ma ei pea isegi enam pingutama. See väike sisselõige või isegi arm ei muuda enam midagi. Pelgalt mu pilgust piisab. Aga ma olen sellest väsinud. Sest see pilk seob mu ümber naised, kes ei toida mind. Nad on lihtsalt vahepala, õhtuoode. Ja see pole isegi enam mitte minu suhtumine. Vaid nad tulevadki selle mõttega, saamata midagi vastu. Võibolla nad ei tahagi? Võibolla ongi see maailm nii persses, et igaüks tahab pääseda kasvõi hetkeks oma nelja seina, närvilise töö ja keskmise mehe juurest kuhugi imedemaale, et võõra mehe riista imeda, kolm orgasmi saada ja siis kõike samamoodi jätkata. “Tere hommikust, kallis,” sositavad nad nagu aastaid tagasi, kui seal ka oli veel midagi, mida armastuseks nimetada sai. Ja nende kallil pole õrna aimugi, mis tegelikult toimub.

See on mind tegelikult hirmutama hakanud. Kunagi olin mina ka kallis.

Tegelikult olen ma väsinud. Väsinud kõigest. Kõige rohkem sellest unelmast. Unelmast, mida ma veel mõned aastad tagasi pidasin täiesti võimatuks. Ja nüüd olen ma siin ning elan seda, päevast päeva. Kaua võib?

Hotelliporno

Neli kuud on kuhugi kadunud. Kuhugi Euroopasse ja Venemaale ja Hong Kongi. Või sinna 180 km/h Valga-Pärnu maanteele. Aga mul on sellest kõrini. Aitab lennukitoidust, hotellidest ja võõrkeelsetest naistest.

Uus?

Millised hetked ütlevad sulle, et aasta on hästi alanud? Kas hetk mil sa hüppad välja helikopterist, maandud pehmel puutumata lumel ning naudid Alpe koos parima võimaliku seltskonnaga? Või kui õuna martinit juues tantsib sulle vaieldamatult klubi kõige ilusam naine ning sa tunned oma tagataskus sviidi uksekaarti, mille võtmise ettepanekut ei teinud sina, vaid tema? Või kui sa aasta esimestel minutitel Šveitsi Alpides asuva villa mullivannis Moët & Chandon’it jood ning jälgid oma parimat sõpra läbi viiesaja eurose järgmist valget rida sisse hingamas ja samal ajal kahele topless prantslannale seletamas, et kõigil on oma hind? Midagi nendest igatahes ütleb mulle, et seda aastat ei saa eelmisega võrrelda..

ebaoriginaalne Harjufonication

Tühjendan teise kolmesajakroonise pudeli punast veini 75 sentiliitrisesse klaasi ja vajutan Play nuppu. Järgmine Californication’i osa. Ja Cabernet Sauvignon aastast 2005. Alguses ei suutnud ma uskuda, et see klaas nii suur on. Ei paista. Aga pudel läheb korraga sisse. Ja nüüd võib öelda, et asi hakkab mulle vaikselt maitsema. Või talutavaks muutuma. Tegelikult maitseb mulle üldse Riesling tüüpi vein. Saksamaal kasvavatest viinamarjadest valmistatud lilleliste, peaaegu et parfümeeriliste aroomidega, samas ka kõrge happelisusega valge vein. Internet on kõikvõimas.

Irvitan omaette. Ei teagi enam kas lasta minna või muretseda edasi. Aga see seal on minu elu. Mäletan ähmaselt, et keegi kunagi kommenteeris isegi siin blogis midagi selle sarja kohta. Tol hetkel ei ütelnud see mulle midagi. Kuni tänaseni ei ütelnud see mulle midagi. Kuni otsustasin kingitud DVD paki lahti kiskuda ning aega viita. Pärast esimest osa avasin esimese veini.

Sellistel hetkedel hakkad sa end kellegi väljamõeldisena tundma. Kui kõrvale jätta tähtsusetud ja ebaolulised detailid siis on kõik ju kirjas. Mark ja Hank, Hank ja Mark. Me mõtted on samad. Me maitsed on samad. Me visoonid on samad. Või kui isegi võtta ette detailid ning ning kõrvutada meie üleolek ning arusaamatus interneti popkultuuri üle, austus automaailma klassika vastu ja pime ning endastsalgav armastus ühe naise vastu, siis on kõik see justkui üks-ühele. Rääkimata liiga kõhedast sarnasusest välimuses.

Ma pole ennast kunagi ebaoriginaalsemana tundnud.

Kus ma kohtun naistega?

Aga kus Sina kohtud naistega? Või meestega?. Ma tahaks ka tegelikult teada. Kohtuks ehk rohkemgi.

Kust tulevad üldse mõtted, et selliseks asjaks nagu inimestega tutvumine, peab pingutama? Leidke endas natukene julgust ning tahet suhelda, ülejäänud juhtub kõik ise.

Imelik on see maailm.

Kuues päev – lõpp

Lennusõit möödub jälle vaikuses. Kuidagi pingeline on, aga samas kerge. Suutsin end veenda, et kõik on korras. Me maandume, ütleme headaega ja sukeldume tagasi oma eraldiseisvate elude juurde. Tema mehe juurde, mina kuhugi.. tühja ja külma luksusesse.

Shoppasime eile. See on meil alati koos hästi välja tulnud. Ta on õpetanud mind märkama asju. Püüa mõista, kuidas naiste maailm töötab ning sulle avaneb palju suurem mänguväljak. Ühelgi naisel pole kunagi liiga palju Louis Vuitton kotte, Victoria’s Secret pesu või Guess kingi. Ära vaidle, ei ole.

Ja nüüd koosneb me käsipagas arvututest logodega paberkottidest. Ma seisan nende keskel ja vaatan teda lahkumas. Me ei tulnud koos, me ei lähe koos. Ta silmis oli näha küsimus, et mis nüüd edasi saab? Elamegi oma elu edasi? Vähemalt hetkel ja päeva korraga.

Väljas on 9 kraadi sooja. Teretulemast tagasi. Autoni jõudes on mu nägu vihmast juba korralikult märg. 3,2 liitrise bokstermootori urin toob külmavärinad seljale ning tõmban järjest rohkem õhku kopsudesse, et virelevat pilti selgemaks saada. Beckeri kuvarile ilmub esimese loo nimi: Prelude. Vajutan gaasipedaali põhja ja kaon.

I don’t know why you never asked me
I don’t know why you never cared
When we hide these little sins again
All the reasons have to die

But now it’s over…

No!

Neljas päev – keegi teine

Kuidagi lihtsaks muutus. Ma nagu ei hooliks enam. Mõtlen, et ma võiksin siin olla ükskõik kellega. Temaga on lihtsalt kindlam. Lihtsatest asjadest ei teki probleeme. Pole vaja muretseda endast jäetud mulje pärast. Meil aga pole lihtsaid asju. Kõik on keeruline.

Kõige suurem hirm miks ma teda kaotada kartsin oli hirm muutuse ees. Ma armastasin teda. Kas ma suudan, tahan või saan armastada seda, kelleks ta on saanud või saab?

“Ta ei ole enam see,” korrutan endale. Ja mida rohkem ma mõtlen seda tõesemaks see mu jaoks muutub. Ta teemad, huvid, vaimustused ja naer. Ma ei tunne midagi. See ei paku mulle enam midagi. Ta ei ole enam see. Nii kerge.

Kolmas päev – kadunud kirg

Kõik on nii nagu alati. Iga tema keha kumerus, puudutus ning maitse on see mida ma siiani armastanud olen. Ta suutis kõrvle jätta oma mõtted, mis siiani veel Eestis kinni olid. Või vähemalt oli meie eilsest jutuajamisest nii palju kasu, et ta näitleb paremini kui kunagi varem. Vahet ju pole, eks see olegi üks näitemäng praegu. Peaproov.

Mulle pole lihtne valetada, eriti veel temal. Sest silmad reedavad palju, liiga palju. Mõtlesin välja, miks ta tegelikult enam siin pole. See on kadunud. Võibolla tähtsusetu teistele. Aga vajalik kui õhk mulle, meile. Ilma selleta pole elu, põnevust, vaheldust, lähedust ega armastust.

Ta peab selle leidma. Kindlasti, kiiresti, kohe. Ei, kunagi tulevikus.

Duši alt tulles istusin voodile ta selja taha. Liigutasin käed vaikselt läbi ta juuste kuni kaelani ning masseerisin seda õrnalt. Ta lükkas sujuvalt eemale mu rätiku ning haaras minust. End ümber pöörates ja voodi ette põlvitades vaatas ta mulle hetkeks otsa. Seda ei olnud ta silmis enam.

Teine päev – polegi nii lihtne

“Ma arvasin, et see on lihtsam, ” sõnas ta. “Arvasin, et suudan kõik selle unustada ja seljataha jätta. Ning lihtsalt olla selle ühe nädala.” Vedeleme basseini ääres. Mul on juba ükskõik. Teen talle selgeks, et proovigu unustada. Ja ärgu muretsegu minu pärast. Kui tagasi läheme, elame omi elusid edasi ning ma ei kavatsegi teda taga nutma hakata.

Pea ees jääkülma vette hüpates tunnen mingit vabanemist. Kerge kramp näpistab lihaseid, kuid see kaob niipea, kui end sujuvate tõmmetega teise basseini otsa poole liigutama hakkan. Üks, kaks, kolm, neli, hinga. Üks, kaks, kolm, neli, hinga. Üks, kaks, hinga. Üks, kaks, hinga..

Ujumine aitab mõelda. Või üldse mitte mõelda. Ühel hetkel võid avastada, et oled pool tundi ja kaks kilomeetrit veetnud täielikus tühjuses. Silme ees kõigest basseni põhi vaheldumas kuuma päikese säraga.

Veest välja tulles heidan end ettevaatlikult vastu tema alasti päikesest kuuma keha. Ta kiljatab.